5.-6. juunini 2007 toimus Viljandi maakonna raamatukogutöötajate

suvine õppereis Põhja-Eestisse

Viljandi maakonna raamatukogudel on saanud traditsiooniks võtta suvehakul ette paaripäevane õppereis, tutvumaks kolleegide tööde ning tegemistega Eestimaa erinevais paigus. Et ühendada kasulik meeldivaga, tehakse alati tiir peale ka külastatava piirkonna vaatamisväärsustele.

Nii ka sel aastal. Seekord sai suund võetud Põhja-Eesti rannikule, Harjumaale ja Lääne-Virumaale. 5. juuni päikeselisel hommikul asus bussitäis raamatukoguhoidjaid Viljandist teele...

Meie esimeseks peatuspaigaks sai Soome lahe lõunakaldal, keset kaunist loodust asuv rikkaliku  ajaloolise pärandiga Padise. Siin oli kunagi muistne kaubateede ristumiskoht, mida meenutab linnusepaik kunagisel maa ja mere piiril. Linnusemäel asuvad Padise mungakloostri varemed ning mõisahoone.  

7.-8. sajandist pärit linnusemäest ja sellele 1310. aastal tsistertslaste ordu poolt rajatud kloostri ajaloost ja arhitektuurist rääkis väga huvitavalt meile Padise valla tuntud kodu- ja loodusuurija, giid Heino Ridbeck. Tema sulest on ilmunud ka raamat „Padise läbi aegade”. Meeldejäävaim oli üsna hästi säilinud suurte võlvitud keldrite peal asuv kloostri kirik oma seintel kujutatud konsoolidega. Klooster on olnud aegade jooksul erinevate omanike käes ja ning mitmeid kordi ümber ehitatud. 1622. aastast kuni 1766. aastani, mil klooster välgust süüdatuna varemeteks põles, oli omanikuks Riia toomhärra Thomas Rammi suguvõsa, kelle järglased on taastamas endist mõisahoonet, kuhu plaanitakse restorani ja hotelli. Linnusemäel alustas esimeste teaduslike väljakaevamis- ning konserveerimistöödega 1937. aastal ajaloolane Villem Raam. Praeguseks on Padise kloostri varemed valla üks suuremaid turismiobjekte ning konserveerimistöödega jätkatakse tänaseni.

Iidse ajaloo vaimus lahkusime Padiselt ning asusime teele tsaar Peeter I poolt 1718. aastal rajatud merekindluse, nüüdse Paldiski linna poole. 1762. aastal linnaõigused saanud, tookordse nimetusega Baltiiski Port võttis meid vastu kuldkollaste haljasaladega. Meie hämminguks õilmitses kõikjal linnas rahvasuus Rakvere raipeks kutsutud nuhtlus. Oma kodulinnas oli meid ootamas kolleeg Aeri Salme Paldiski Linnaraamatukogust, kes korraldas meile põhjaliku ekskursiooni mööda Paldiskit. Mahlasel ja säraval moel rääkis ta palju huvitavat ja samas hämmastavat linna ajaloost ja tänapäevast.

Looduslikult kaunis Pakri poolsaar koos oma Väike-Pakri ja Suur-Pakri saartega oli kuni 1994. aastani meie kõigi jaoks praktiliselt olematu. Alates 1968. aastast Paldiskis avatud NSVL tuuma-allveelaevnike õppekeskuse tõttu oli Paldiski täielikult suletud salajane linn, mis oli ümbritsetud okastraataiaga. Viimane Venemaa sõjalaev lahkus 30. augustil 1994. Kuigi 1996. aastast alates on linn iseseisev omavalitsusüksus ja taas üks osa vabast Eestimaast, jättis külastus Paldiskisse üsna masendava mulje. Vägede poolt mahajäetud, eikellelegi vajalikuks osutunud pered on vastavalt oma võimalustele ja oskustele rajanud sinna oma kodud. Linna ümbruses, lokkavas heinas võis näha tõelisi „arhitektuuripärleid”, nn suvilaid, osaliselt on alles veel lagunevad kasarmud. Pankrannikule rajatud naftaterminalid on ehe näide raha ja võimu kooskõlast.  

Küll aga võib uskuda, et lähitulevik muudab Paldiski tõeliselt kauniks roheliseks mereäärseks linnakeseks, siis kui antakse välja individuaalkrundid, korrastatakse hooned, tehakse korralik haljastus ja taastatakse endiste omanike järglaste poolt omanäoline ja kauni ümbrusega Leetse mõis. Linna vaatamisväärsuseks tõotab kujuneda senini säilinud restaureeritav Amandus Adamsoni pilkupüüdev suveateljee, mille kõrvale aeda on plaanitud maja noortele kunstihuvilistele. Samuti süstis lootust meie peamine külastuse eesmärk, Paldiski Linnaraamatukogu, mis jättis koduse ja lihtsa mulje, kus tehti rõõmuga oma igapäevast tööd.

Lisateavet ajaloolise Paldiski kohta saime raamatukogu kõrvalruumides asuvast väikesest linnamuuseumist, mille tööd juhib samuti raamatukogu juhataja.

Paldiski raamatukogule suureks kontrastiks oli uhiuus Jüri Raamatukogu. Gümnaasiumi, huvikeskuse ja spordisaaliga ühes hoones asuv raamatukogu jättis kõigile sügava mulje oma kaasaegsuse ja läbimõeldusega. Tõeline rõõm oli näha, kuidas raamatukogu sisustamisel ja töökorralduses oli eelkõige mõeldud lugejate soovide ja vajaduste rahuldamisele. Raamatukogu teenindab ka  gümnaasiumis õppivat 700 õpilast. Eriti rõõmustav oli lasteosakond, kus olid loodud kõik tingimused õppimiseks, ajaviitmiseks ja ka mõnusaks äraolemiseks. Meid vastu võtnud raamatukogu juhataja Ülle Siska sõnul on uue majaga ja töötingimustega igati rahul ka töötajad.

Tõeliseks elamuseks kujunes aga reis Maardusse ja selle südame roheluses peituvasse Rootsi-Kallavere külla. Astudes vaid paari sammu kaugusel Maardu linna paneelmajadest suurte vanade puude vahel asuvale külatänavale, sattusime paradiisi. Koos põliselanikust giid Kerstiga, kelle missiooniks on hoida ning edendada oma küla, jõudsime kiviaedadega ääristatud külatänavale, mis viis lummavalt ilusasse külla, kus elu käib omasoodu, väljaspool kiirust ja müra. Külla, kus põrkuvad kokku kaks kultuurikeskkonda ja näivad kõrvuti eriti kontrastsetena. Varjulised ja hoolitsetud ja samas nii lihtsad taluõued, säilinud paekividest-palkidest taludeaegsed majandushooned ja elumajad, mis elavad oma elu tänini. Seda kaunist küla mainitakse kirjalikes allikates esmakordselt juba 1241. aastal ja oma sajandite hinguse süstis ta meisse tükiks ajaks. Meeldejäävad muljed kinnistusid väikest, endises iidses laudas asuvat külamuuseumi külastades.

Olles Jõelähtme vallas, ei saanud me üle ega ümber ka kaunist Jägala joast, kus nautisime looduse ürgset jõudu.

Seejärel ootas meid ees teenitud puhkus Lahemaa Rahvuspargi kauni looduse keskel asuvas muinasjutulises Sagadi mõisas. Õhtu veetsime nautides ja mõtiskledes ajaloo salapära üle. Tekkis kange tahtmine minna ajas tagasi ja jälgida kõrvalt, kuidas kunagi on elatud. Olla nähtamatuna Padisel kloostris, Kallavere küla kiviaedade vahel ning tunda mõisapreilide lehvikute sahinat ja miks mitte isegi korraks kogeda elu, mil aja sisustamine oli kõige suuremaks mureks.

Järgmisel hommikul uuesti teele ja seekord ootas meid ees veel üks kaunis küla oma puutumatu looduse ja ajalooga - Käsmu. Kaljusel rannikul asuva sajanditevanuse kaluriküla, hilisema kaptenite küla eripäraks olid valged kaptenimajad ja kõrged lipumastid. Valge värv oli kaptenite privileeg. Endiselt kaunis ja kodune Käsmu on praegu paljudele peamiselt suvituskohaks, püsielanikke on vaid saja ringis. Külastasime ka Käsmu Meremuuseumit, mis asub endises piirivalvekordonis ja on sündinud tänu ühe meremeeste suguvõsa järeltulija elutööle. Aarne Vaik, kes peab end Käsmu põliselanikuks on muuseumi rajanud oma erakogu baasil. Muuseum asub 1993. aastast tsaariaegses piirivalvekordoni hoones ning tutvustab legendaarse kapteniküla ajalugu. Muuseum on nagu monument Käsmule, kuhu peamiselt talletatud merenduse ja põliste Käsmu meremeestega seotud materjal ja esemed.

Oma salajased soovid jätsime Käsmu kivikuhja, mis kõrgub kalju serval. Kes peitis sinna pisikese kivi, kes vinnas paraja kamaka kuhja tippu oma salasooviga.

Seejärel jätkasime teed Viinistu poole, kus ootas meid maitsev lõuna ning kunstielamused. Väikeses 600 aasta vanuses kalurikülas, vanas kalakülmhoones asuvas Viinistu Kunstimuuseumis saime nautida eesti kunstnike loomingut läbi aegade. Ülevaatliku kunstikogu omanikuks on Jaan Manitski. Eesti tuntuimate kunstnike ligi 400-st maalist ja graafilisest lehest koosnev kogu annab vaatajatele ülevaate nii baltisaksa e. Düsseldorfi koolkonna kui ka ennesõjaaegses Tartus tegutsenud Pallase koolkonna ja kaasaegsete Eesti kunstnike töödest. Lisaks pidevalt täienevale püsiekspositsioonile võib Viinistul näha ka regulaarselt vahetatavaid näitusi ainulaadsetes silindrikujulistes näitusesaalides, mis on endise kalatööstuse ümberehitatud veemahutid ehk nn „tünngaleriid“. 

Kõht toitu, ihu päikest ja hing kunsti täis, asusime teele Väike-Maarja poole, kus ootas meid Irma Raatma Väike-Maarja Vallaraamatukogust, et tutvustada meid oma tööde ja tegemistega. Raamatukogu jättis igati hea mulje, värskelt remonditud ruumid värviküllase ja mugava sisutusega, igati mõeldud nii lugejate kui töötajate vajadustele. Muuhulgas jagas Irma Raatma meile ka kogemusi Rootsi rahvaraamatukogude tööst, mida ta hiljaaegu külastas.

Reisi viimane sihtpunkt oli Kaarli talu, kus kasvatatakse teravilja ja õlikultuure ning valmistatakse neist tervislikke täisteratooteid ja külmpressitud toiduõlisid.

Mõtteainet ja inspiratsiooni küllaga kogutud, tuli asuda koduteele, sest kaks põnevat ja toredat päeva hakkasid otsakorrale jõudma. Elamusi ja energiat sai üksjagu, on mida mäletada ja millest õppust võtta. Seekord sedapidi, uuel aastal uutpidi...

Reisikaaslaste nimel,

Cessy Seepter

Mõisaküla Raamatukogust