Maikuu lõpus (2006. aasta) viibisid Viljandi maakonna raamatukogutöötajad kahepäevasel õppereisil Kagu- Eestis, et vaadata ja kogeda, kuidas sealkandis elatakse. Miks  seda teha, võib küsida? Kas pole siis raamatukogud igal pool ühesugused? Raamaturiiulid seinast seina ja prillidega töötaja laenutusleti taga. Kuid tegelikult on igal raamatukogul oma nägu, kas siis selle töötaja, paikkonna või mõne muu näitaja kujundatud.

Kui Viljandist lahkus udusel varahommikul veel üsna vaikne ja unine seltskond, siis esimeses peatuskohas Ahjal olid kõik juba virged. Ahja on paik, kus Fr. Tulgas veetis oma „Illimari”-aastad ja nii on Ahja mõisa ümbruses  võimalik tutvuda Väikese Illimari radadega.

Fr. Tuglase memoriaaltuba, mis asus varem halbades tingimustes mõisahäärberis, avati taas Tuglase 119. sünniaastapäeva puhul, 2. märtsil 2005  Ahja raamatukoguga ühes majas.

Ahjast viis tee Räpinasse. Sealne avar raamatukogu asub koolimaja juurdeehituses ja sai kolimisega juurde tervelt 800m² pinda. Et raamatukogu maakohas  ei ole enam ammu pime ja rõske nurgake, vaid avar ja uhke teadmistetempel, saime kogeda sellel reisil korduvalt. Linnaekskursioonil astusime läbi Püha Miikaeli ehk teeliste kirikust ja heitsime pilgu üle 300 puu- ja põõsaliigiga lossiparki.

Räpina paberivabrik on vanim eesti tööstusettevõte (1734), mis tänini toodab samalaadset toodangut. Kauges minevikus valmistati isegi rahapaberit, samuti trükiti siin 1766.a. esimene  eestikeelne ajakiri.

Meiegi tee viis üha sügavamale Setomaale. Värska raamtukogu üllatas juba väljast värskete värvitoonidega. Ka sees oli imelisi värvilisi pisidetaile. Oranžid toolid otse Itaaliast, roheline lambikuppel ja lillad iirised lillas vaasis lõid iseloomuliku atmosfääri.

Kuid meie sihtpunktideks ei olnud  vaid raamatukogud. Selle päeva naelaks kujunes vaieldamatult külaskäik Seto talumuuseumisse. Pärast vägevat talupojaeinet Tsäimajas sai kuulda seto laulu ansambli “Kuldatsäuk” esituses ja uurida vanade

setode elu nii toas kui õues.

Esimese päeva lõpetuseks ootas meid kannatlikult Vastseliina raamatukogu, mis taas rõõmustas silma värvikülluse ja detailiderohke sisekujundusega. 

Öö möödus Ööbikuoru serval asuvas vanast vesiveskist ümber ehitatud külalistemajas. Enne une saabumist tehtud jalutuskäik ööbikulaulu saatel andis päevale mõnusa lisaboonuse.

Väimela Kutsehariduskeskuse raamatukogu avaldas muljet esinduslikkuse ja funktsionaalsusega. Kogu sisekujunduse autor on  raamatukogu juhataja  Ülle Pungits. Tema lemmikfilosoof on Platon, kellelt ka elumoto: ühendada kirg, mõistus, tahe. See aitab kõigega hästi hakkama saada. Oma raamatukogu nimetab ta vikerkaare templiks ja läbi kolme korruse ulatuvad ruumid seda ka ilmekalt tõestavad- kolmandale korrusele jõudnu kõnnib vikerkaarel. Efektsed valgustid laes, katuseakendes  ringlev päike ja kirgaste värvidega põrand annavad toale erilise sära ja valguse. 

Võru kandis võis keskeestlane äragi unustada, et sõidetakse Eestimaa teedel. Nii uhkeid autoteid ja jalgrattaradu on silm harjunud nägema pigem põhjanaabrite juures. Päris tihedalt oli teede ääres näha Euroliidu lipumärgiga plagusid, mis andsid teada, et seda või teist objekti eurorahade abil ehitatakse. Tundub küll, et Võrumaa mahajäämus ja vaesus on ajakirjanduses pisut ülespuhutud.

Viimaseks raamatukoguks meie reisil oli Põlva Keskraamatukogu, mis asub endises kultuurimajas - uus kultuuripalee kõrgub teiselpool tänavat mäe otsas lausa taevasse. Ruum on küll keskkogule juba kitsuke, aga toredalt sopiline ja uhke rõduga.

Kui pikale reisile juba tuldud, siis on huvitav ka teada saada, kuidas reisimine aegade algusest peale on välja näinud. Maanteemuuseum asub Varbuse bussipeatuses vanas postijaamas. Ei eksponeerita seal ainult maanteed, vaid saab ka tõllas sõita, teerulli juhtida ja nõuka-aja busspingil jalgu puhata. Igasugused muud maanteedel liikunud sõiduriistad on ka rahvale näha pandud.

Enne kui kojusõit päris hoo sisse sai, tuli veel väike jalasirutuspeatus Leigo järvede peremehe Tõnu Tamme juures. Vaikse häälega ja tagasihoidlikult veeretas ta lahti Leigo talu saamislugu, nagu polekski see paik, kuhu suviti üle Eestimaa tuhanded inimesed kokku voorivad, vaid üsna tavaline tegemine.

Üsna tavalised tegemised on iga päev meiegi elus. Kuidas teha neid tegemisi nii, et teisedki märkaksid ja imestaksid - küllap iga reisiline teab seda peale kojujõudmist natukene paremini.

Suuerd tänusõnad reisi eestvedajatele Linda Sarapuule, Merle Rangile ja Piret Viirale! Tegusat suve kõigile!

Marju Roosileht

Kõo raamatukogust

Reisipilte vaata....